Sukelkaarkeevitus (sealhulgas sukelkaare pindamine ja elektriräbu pindamine jne) on meetod, mille käigus põletatakse keevitamiseks kaared räbustikihi all. Selle loomupärased eelised, nagu stabiilne keevituskvaliteet, kõrge keevitamise tootlikkus, kaare puudumine ning vähe suitsu ja tolmu, muudavad selle peamiseks keevitusmeetodiks oluliste teraskonstruktsioonide (nt surveanumad, torusektsioonide tootmine, karbitalad ja sambad) tootmisel. Kuigi on olnud palju uusi tõhusaid ja kvaliteetseid keevitusmeetodeid, ei ole sukelkaarkeevituse rakendusvaldkond endiselt mõjutatud. Erinevate sulakeevitusmeetodite sadestatud metalli massi vaatenurgast moodustab sukelkaarkeevitus umbes 10% ja see pole aastate jooksul palju muutunud.
Keevitustraadi määramisel (tavaliselt olenevalt keevitatava terase tüübist) saab põhimaterjaliks tugivoog, mis mõjutab otseselt keevismetalli mehaanilisi omadusi (eriti plastilisust ja vastupidavust madalal temperatuuril), pragunemiskindlust ja keevitusdefektide esinemissagedus Ja keevitamise tootlikkus. Keevitustraadi ja räbusti massi suhe on järgmine: keevitustraat: räbusti=1,1–1,6, olenevalt keevisliite tüübist, kasutatava räbusti tüübist ja keevitusspetsifikatsiooni parameetritest. Võrreldes sulatatud räbustiga on paagutatud räbusti kogus säästlikum, umbes 20% vähem.
Meie riigis kasutatav räbusti kogus kõigub 50,000 tonni ringis, millest 70% moodustab sulatatud räbusti ja ülejäänu on sulamata räbust. Euroopa ja USA tööstuslikud arenenud riigid kasutavad peamiselt mittesulavat räbusti, mis on umbes 80% või üle 90%. Siiski on veel sulatatud räbusti tootmine ja müük. Sulatatud voo pikaajaline tootlikkus on seotud mõne loomupärase omadusega.
